Mudelautod ajastu järgi on üks kõige praktilisemaid viise kollektsiooni üles ehitamiseks, sest ajastu määrab korraga disaini, tehnika, värvigamma ja isegi selle, millist mudelitootja lähenemist sa tõenäoliselt eelistad. Kui otsid klassikalisi mudelautosid kroomliistude ja peenikeste piilaritega, on fookus teistsugune kui modernsete aerodünaamiliste superautode või 1990ndate noorklassikute puhul, kus detailid nagu veljekujundus, turvakaared ja ajastutruud kleebised loevad rohkem. Selles kategoorias saad sirvida retro skaalamudeleid, noorklassikuid ja kaasaegseid ikoonilisi autosid ühtse loogikaga – ajastute kaupa – ning võrrelda, kuidas sama ajastu „vaim” erinevates mootkavades ja tootjate käekirjas välja paistab.Mudeliajastute kollektsioneerimise loogika ja ajastutruud detailid
Ajastu pole kogumisel pelgalt kalender. 1950–1960ndate mudelautode võlu on proportsioonides ja materjalitunnetuses: kõrged küljed, õhukesed rattakoopad, kahes toonis värvilahendused, suur kroom ja sageli avatud kerejooned, mis „hingavad” ka väiksemas mootkavas. 1970ndad toovad kaasa kandilisema vormikeele ja esimesed tõsisemad aerodünaamilised vihjed; 1980ndatel muutub disain tehnilisemaks, turvalisus ja plastikdetailid on nähtavamad ning paljudel autodel tekib ajastule omane „digitaalne” ilme. 1990ndad on noorklassikute kuldajastu – puhastunud jooned, laiemad rehvid, varajane elektroonika ning homologatsioonihõng, mis teeb neist kogujale eriliselt „õige” ajastu. 2000ndatest edasi lisandub süsinikkiu, keerukas aerodünaamika ja väga spetsiifilised veljed/rehvimõõdud, mis panevad mudelitootjale kõrgema lati nii vormitäpsuses kui ka värvi- ja dekaalipuhtuses.
Ajastutruudust on kogujal lihtne hinnata mõne konkreetse märgi järgi. Klassikutel otsi õiget kroomi tooni (liiga „peegel” võib mõjuda mänguasjalikult), korrektseid õhukesi aknaraame ja ajastule sobivat salongi: näiteks roolirõngad, püstised istmed ja lihtsad näidikud. Noorklassikutel on kriitilised õiged veljed, õigete küljepeeglite kuju ja ajastule omased embleemid; just 1980–1990 autodel on vale veljekujundus üks sagedasemaid „silma kriipivaid” vigu. Modernsetel mudelitel loevad värvikihi ühtlus, teravad servad ja korrektne süsinikkiu mustri paigutus – eriti siis, kui mudel on vaik (seotud sageli „sealed” lahendusega) ja kogu mulje peab tulema pinnast ning proportsioonist.Diecast ja vaik ajastupõhises valikus: mida tasub võrrelda
Ajastu järgi sirvides tasub teadlikult vaadata, kas konkreetne mudel on diecast (survevalatud metallkorpusega) või vaik. Diecast on paljude kogujate jaoks „klassikaline” tunne – kaal käes, potentsiaalselt avanevad uksed/kapott/luuk ja mehaaniline „päris mudeli” kogemus. See sobib hästi eelkõige 1960–1990 ajastu autodele, kus avanevad detailid lisavad palju: mootoriruumid, varurattad, ajastutruud pagasiruumid ja interjöörid, mida tahad näha. Vaikmudelid on aga tihti tugevamad just vormi puhtuses ja paneelivahede kontrollis, mistõttu eelistatakse neid paljude modernsete superautode, piiratud seeriate ja keerukate aeropaketiga versioonide puhul. Eestis on hinnatundlikkus oluline, seega on mõistlik mõelda nii: kui soovid „käed-külge” kogemust ja avanevaid osi, otsi diecasti; kui eesmärk on võimalikult korrektne siluett ja viimistlus, on vaik sageli parim tee.
Tootjate tasemed paistavad ajastuti erinevalt välja. Keskmise segmendi tegijad (näiteks Norev ja Minichamps) on paljudele kogujatele ideaalne hinna-kvaliteedi suhe, eriti 1990ndate ja modernsete tänavaautode puhul. Premiumis on AUTOart tuntud oma diecasti/komposiit-lahenduste, terava detaili ja usutava „feel’i” poolest, samas kui Spark on paljude võidusõidu- ja ajastutruude livery’de puhul standard, eriti siis, kui tahad maksimaalset dekaalitäpsust ja peenemat finišit. Rallitraditsiooniga Eestis on see eriti oluline: ajastu järgi valides jõuad sageli WRC eri kümnenditeni, kus just õiged sponsorid, värvitoonid ja numbripaigutus on kogujale „kõik või mitte midagi”.Ajastud kui kollektsiooni teemad: klassika, noorklassikud ja tänapäev
Ajastupõhine kogumine aitab vältida juhuslikku „ilusate mudelite” kuhjumist ning tekitab riiulile narratiivi. Klassika-kollektsioon võib keskenduda näiteks kroomi- ja vormikeele ajastule, kus mudelid näevad koos välja nagu ühest ajakirjafotost. Noorklassikute rivi (1980–1990) kannab teistsugust emotsiooni: turbomootorite tõus, homologatsioonimudelid, varajane elektroonika ja sportlike seeriate plahvatus. Tänapäeva ajastu kogumik on tehnoloogiline – hübriidid, aktiiv-aero, suuremad veljed ja agressiivsed difuusorid –, kus ühtne „modern” teema annab väga puhta ja muuseumiliku üldmulje, eriti kui valid sarnase mootkava ja sarnase kvaliteeditaseme.
Eesti kogujate seas töötab hästi ka ajastu + motorsporti lähenemine. 1990ndate WRC ja ringrajamasinad on paljudele nostalgilised, samas kui 2000ndate ja 2010ndate ralliautod seostuvad juba kaasaegse teleajastu ning meie oma rallikultuuriga. Ajastutunnetus tuleb välja ka pisiasjades: katuseõhuvõtu kuju, poritiibade laiendid, velgede disain ja isegi see, kui „õige” on sõitjapaari nimede font. Kui ehitad teemariiulit, tasub hoida üks ühine printsiip – näiteks ainult võistlusautod, ainult tänavaautod või ainult ühe riigi/maakonna disainikoolkond – ning ajastu toimib siis loomuliku raamistikuna.Kuidas valida ajastupõhiseid mudeleid ostuotsuseks ja eksponeerimiseks
Ajastu järgi sirvimisel on kolm praktilist otsustuspunkti: mootkava, viimistlusstandard ja teema. Mootkava 1:18 sobib „hero piece” lähenemiseks – üks mudel võib olla terve riiuli keskpunkt, eriti kui tegemist on klassiku või noorklassikuga, mille interjöör ja mootoriruum on osa loo jutustamisest. Mootkava 1:43 on ideaalne ajastuterviku loomiseks, sest saad ühe kümnendi või isegi terve ajajoone riiulile ilma, et ruum kohe otsa saaks; see on Eestis sageli kõige mõistlikum kompromiss, kui soovid laiust ja head detaili. Viimistlusstandardit hinnates vaata fotosid ja kirjeldusi: värvi ühtlus, tampotrüki/dekaalide teravus, velgede korrektsus ja aknaraamide puhtus annavad kiire pildi, kas mudel on pigem vitriini- või „mängulaua” tasemel.
Eksponeerimisel on ajastu suur abimees. Klassikutele sobib soe valgus ja puidutoonid; noorklassikud „elavad” hästi betooni- või industriaalstiilis riiulis; modernsed superautod mõjuvad puhtal valgel või mustal taustal, kus pinnad ja nurgad saavad rõhku. Kui tahad kollektsiooni kasvatada targalt, alusta ühest selgest ajastust ja lisa sinna kas mudelipere (nt ühe marki areng kümnendite kaupa) või üks tugev alateema (nt GT, F1, ralli). Nii jääb ostuotsus distsiplineerituks, kuid kollektsioon ei muutu igavaks.
Selle kategooria eesmärk on teha ajastupõhine valik lihtsaks: sirvi mudelautod ajastu järgi, võrdle sama ajastu erinevaid tootjaid ja materjale ning ehita kollektsioon, mis näeb välja nagu läbimõeldud automaailma ajalugu – mitte juhuslik rivi. Kui tead, milline kümnend sind kõnetab, on õige mudel tavaliselt vaid mõne filtri ja võrdluse kaugusel.
